Kuni 200 tähemärki


Kui Eestis on Põhiseaduse järgselt südametunnistusevabadus, siis miks loetakse kuritegude ja rikkumiste puhul puhtsüdamlikku kahetsust kergendavaks asjaoluks?

Posted: March 6th, 2010 | Filed under: Ühiskond, Filosoofia | View Comments
Bookmark and Share
  Toetan!
  • Vastupidine oleks nagu samuti paha: lugeda kahetsus raskendavaks asjaoluks? Aga küsimus ilmselt sellest, et vabadus põhiseaduse järgselt südametunnistuspiinu tunda või mitte ei tohiks küsija arvates mõjutada kuritegude ja rikkumiste asjaolude raskusastme või kaalukuse hindamist. Ega tegelikult ei mõjutagi. Samuti ei käi karistuse määramine põhimõttel "süüteo raskus kuus ühikut miinus puhtsüdamlik kahetsus üks ühik teeb kokku viis ühikut karistust".

    Meie kõige humaansem, õiglasem jne kohus hindab ja kaalub kõiki asjaolusid nii piinliku täpsusega, et see vahel mõnda kõrvaltvaatajat punastama paneb. Vihast küll, kahjuks. Konkreetsetele juhtumitele viitamata võib soovija leida seesuguseid vihastamapanevaid otsuseid pealtnäha sarnastes juhtumites nii kaugemast kui lähemast minevikust. See annab tunnistust sellest, et kõrvaltvaatajale ei ole teada need piinlikud üksikasjad, mis mõjutavad ühte mõrtsukat karistama tingimisi ja teist maksimummääraga. Tõsi, mõned piinlikud üksikasjad on küll päevavalgele tulnud ja endised otsustajad peavad nende üle järele mõtlema rootsi kardinatega kaunistatud kambrikeses.

    Küsimus ise on siiski pisut vildaka loogikaga. Südametunnistusevabadusest ei tulene puhtsüdamliku kahetsuse asjaolu kergus ega raskus. Võib küsida veidi vähem filosoofiliselt: Kui kodanikul on poest leiba ostes valikuvabadus (see ostmata jätta), siis miks loetakse vabatahtlikku maksmist (ostu eest) kergendavaks asjaoluks (poest lahkumisel ilma turvameeste või politsei eskordita)? Nagu aru võib saada, ei hinnata kassas mitte kellegi valikuvabadust osta või maksta, vaid konkreetset leivapätsi. Ja vabadus poest lahkuda ilma sekeldusteta ei ole põhjustatud mitte valikuvabadusest päts osta või mitte, vaid konkreetse pätsi omandamise soovi korral selle eest määratud hinna tasumisel.

    Nii ka kohtus ei hinnata südametunnistusvabadust, vaid konkreetset juhtumit. Ja karistuse määramisel teo toimepannud inimese enda soovi hinnata juhtumit ühiskonnale sobivate normide kohaselt. Kui on märke sellest, et juhtunust õppust võetakse, siis hinnatakse seda positiivsena ja positiivselt. Vabadus on võimalus tegu sooritada või mitte ja seda ei hinnata. Hinnatakse tegu. Otsuse langetamisel võetakse võimalusel arvesse lasteaialikku lubadust "Ma enam niimoodi ei tee!", kui on põhjust uskuda, et lubadust ka täidetakse.

blog comments powered by Disqus

| All Rights Reserved