Kuni 200 tähemärki


Kas pidev majanduskasv on ainuke võimalus inimühiskonna arenguks?

Posted: November 12th, 2011 | Filed under: Ühiskond, Majandus, Poliitika, Riik, Tarbimine | View Comments
Bookmark and Share
  Toetan!
  • Majanduskasvuta saaks hakkama kui riigi rahvaarv oleks stabiilne või vähenev ning inimesed ei tahaks paremini elada.
    Majanduskasvu hakati tähtsaks pidama ajal, mil rahvaarvu kasv oli kiire. Kui kasvu poleks olnud, oleks see tähendanud inimeste vaesumist. Lihtsalt sel põhjusel, et majanduskasv on toodetud ja tarbitud kaupade ja teenuste koguse muutus. Kui kaupu ja teenuseid, mida müügiks pakutakse - ja seega ka tarbitakse - jääb vähemaks, kuid rahvaarv samal ajal kasvab, siis keskmiselt jäävad inimesed vaesemaks.
    Siit tuleneb, et kui rahvaarv väheneb või on stabiilne, siis võiks leppida ka null-kasvuga või tootmismahtude vähenemisega. Kuid on üks suur aga - enamus inimesi tahab paremini elada. Väga vähe inimesi on nõus oma heaolus tagasi minema. Kõige lihtsam oleks küsida, kas mina  oleksin nõus elama samal viisil kui näiteks viis aastat tagasi? Kas ma nõustuksin sellega, et vaesuses olev inimene jääbki vaesuses elama?
    Majanduskasvu kui sellist tähtsustatakse Eestis ja Lääne ühiskonnas ilmselt mõneti üle. kuid päris ilma selleta vist pole vähemalt lähiaastatel ja -kümnetel ka võimalik.
    Majanduskasvust saaks loobuda (eeldusel, et rahvaarv ei kasva), kui keegi oskaks öelda, kus on normaalse tarbimise piir ja mida endas tegelikult normaalne tarbimine peaks sisaldama. See on iga inimese jaoks erinev ja ka ajas muutuv. Kui hakata määrama, mis on normaalne ja mis mitte, siis jõuame kiiresti tagasi NLi süsteemi. Võib-olla mõnedele inimestele meeldis see süsteem, kuid siis tuleks küsida, miks ta neile meeldis. Kas seepärast, et neil on mingitele asjadele parem ligipääs või seepärast, et neile ei meeldi inimesed, kes on teistsugused või elavad teist viisi kui nemad. Ehk lihtsalt öeldes kadedad.
    Ma ei pea mõistlikuks arutut tarbimist, kuid iga inimene peaks lõpuks ise jõudma arusaamisele, et asjad ei ole need, mis elu paremaks teevad.

  • Ainus kasv siin ilmas on ühe ja ainsa nimetusega tarbimisest tingitud AHNUS ja see viib meid ühest kriisiolukorrast teise ...
    Suur osa sellel kasvuks nimetataval on täita poliitkartellil, kellele rahasüsteem on lubanud ülihea elu, kui täidetakse kartellide ja panganduspaksude nõudmised ja kinnistatakse need selle poliitäritsejate abiga seadustes.
    Kõik kartelli liikmed - poliitikud ja suurkontsernid poevad majanduse ja demokraatia siltide taha tunnistamata tegelikkust.
    Ja seda ahnust kutsutaksegi ''majanduskasvuks'' - dee on nüüd lihtsas maakeeles selliselt välja öeldud arusaam.

    Kui keegi majandust õppinud teoreetik või analüütik seda ümber lükata kavatseb, siis vastaku esmalt vaid ühel ja ainsale küsimusele .. miks kogu see majandusteadus pole siiani, läbi sajandite kestnud madalseisude suutnud pakkuda välja ühtki lahendust olukorrale ja kaosele, vaid hävingu külvamine jätkub ja seda kutsutakse ''demokraatiaks'' ....

  • Marten Juurik

    Võttes aluseks kas või allpool oleva Maris Lauri kommentaari, võib väita, et ahnus pole ainus kasvu alus. Rahvastiku kasv on täiesti objektiivne kasv, mida ei määra 

  • paul_pihlak

    Majanduskasvu ei ole tegelikult üldse olemas ... Elu rajaneb looduse seadustel, ning käesoleval juhul tuleb meil tähelepanu pöörata energia jäävuse seadusele (et ei teki ega kao, vaid muundub ühest liigist teise) ning ühendatud anumate seadusele (mis ühel pool juures, see teiselt poolt ära). Kuidas nii? No näiteks: langetame kogu metsa ja treime kabenuppudeks. Müüme nupud maha ning saame hulka füüri. Kasv on kõva. Aga järgmisel aastal meil metsa enam pole (järgmised 50 aastat pole). Peame varuma istikuid ja neid maha torkima, hirved närivad enamuse ära, järgmisel suvel istutame aga jälle. Kütet peame nüüd hakkama teistelt ostma, sest ahju ajada pole enam midagi. Väheneb toodetava osooni kogus. Kodu ümber on kõik lage ja kole. jne jne. Balanss heal juhul null, hullemal juhul negatiivne.
    Teine grupp juhtumeid on tühipaljas varade ümberhindamine, mitte väärtuse lisandumine (ok, konkreetsel ajahetkel konkreetses turusituatsioonis võib anomaaliaid juhtuda).
    Ning kolmas oluline argument on, et suur osa tarbimisest (ning riikide toimimisest) toimub järgmise paarikümne aasta jooksul oletatavasti teenitava tulu arvelt. St makstakse rahas, mida täna pole reaalselt olemas.
    (Näitena võib kasutada ka riike nagu Iirimaa ja Portugal, kelle majanduskasvu me 10 aastat tagasi imetlesime ning iga hinna eest nende sarnaseks tahtsime saada. Õnneks ei saanud)
    Seega, kui õnnestuks koostada kogu planeedi ressursside bilanss, siis poleks kunst näha, et kasv saab toimuda vaid millegi arvelt.
    Kahjuks kõlab see piisavalt naiivselt, et usutav tunduda :-)

  • Mihkel Gysson

    Endalgi tekkinud kege hämming ja huvi pideva majanduskasvu näitamise ja mõõtmise juures. Kas see 3%, 1%, 5,2% jne majanduskasv natuke eksitav ja inimeste tegutsemist vales suunas juhatav näitaja ei ole?  Pideva kasvu ja arengu poole püüdlemine tekitabki olukorra, kus eesmärk on võimalikult palju kabenuppe toota ja panna võimalikult palju inimesi malet mängima.

    Eesmärgiks ja mõõdupuuks võiks seada inimeste heaolu ja inimarengu mitte SKP, majanduskasvu jms. Ümber tuleks mõelda terve väärtuste ning hinnangute süsteem. Heaolu ei ole majanduskasv, vaid inimeste võime toimida Inimestena, areneda ja panustada sotsiaalse isikuna suurde süsteemi.Juba planeedi pinna hõivamine ja ruumi raiskamine on igasuguse kaine mõistuse vastane. Probleem on selles, et iga inimene on iseenda eest väljas, rabeleb üksi ja üritab endale võimalikult palju krabada, kõik ju krabavad ja tahavad endale isiklikku majanduskasvu :) 

    Leidsin ka vahva illustratsiooni:http://persquaremile.com/20...

blog comments powered by Disqus

| All Rights Reserved